Erinevat tüüpi vererõhumõõtjad ja selle põhistruktuur

elavhõbevererõhumõõtja. Neid on kahte tüüpi: lauaarvuti ja vertikaalne. Lauaarvuti elavhõbeda vererõhumõõtja on mõistliku struktuuriga, kindel ja töökindel; Vertikaalne vererõhuaparaat suudab suvaliselt kõrgust reguleerida, mida kõige sagedamini kasutatakse selle usaldusväärsete tulemuste tõttu. Viimane on aga veidi suurem, seda on ebamugav kaasas kanda ja sellel on elavhõbeda lekke oht. Vererõhu mõõtmise põhimõte on auskultatsioon, mis koosneb peamiselt õhupallist, mansetist ja manomeetrist. Manseti kummikoti kaks toru on vastavalt ühendatud õhupalli ja manomeetriga ning need kolm moodustavad suletud torustiku. Rõhumõõtureid on kahte tüüpi: elavhõbedasamba tüüpi ja vedrutüüpi

Elektroonilinevererõhumõõtja. Vastavalt mõõdetud asendile saab selle jagada õlavarre tüübiks, randmetüübiks, sõrmetüübiks, käsitsi tüübiks, automaatseks tüübiks jne. Kasuliku mudeli eeliseks on lihtne käsitsemine ja intuitiivne lugemine. Seda saab automaatselt mõõta lihtsalt lülitit avades, mis sobib pere kasutamiseks. Elektroonilise vererõhumõõtja miinuseks on aga ka suur viga, mis tuleb samuti kalibreerida standardse elavhõbeda vererõhumõõtja järgi. Selle põhimõte on auskultatsioon (tuntud ka kui Coriolise helimeetod) või ostsillograafia (tuntud ka kui võnkemeetod). See koosneb peamiselt gaasirõhuandurist, survestatud mikroõhupumbast, elektrooniliselt juhitavast väljalaskeklapist, asjakohasest tarkvarast, mehaanilisest aeglasest väljalaskeklapist ja solenoidkiire väljalaskeklapist

Baromeetervererõhumõõtja. Kliiniliselt nimetatakse seda ka mittevedeliku vererõhumõõtjaks ja kevadise vererõhumõõtjaks. Õhksurvepumba kasutamisel rõhu mõõtmiseks on eeliseks väike maht ja mugav kaasaskandmine. Pealekandmisaegade pikenemisega aga mõjub vedru omaduste muutumise tõttu tulemuste täpsus. Seetõttu on vaja tavalist elavhõbeda vererõhumõõtjat regulaarselt kalibreerida, mida on kliinikus harva kasutatud.